Lexus NX - Brändiuuenduse esimene kehastus üllatab posiitivselt

Minu esimene test autoajakirjanikuna juhtus olema Lexus LS 500h seltsis ning sellestajast saati olen jäänud arvamusele, et tegu on Saksa kuldse trio kõrval võrdväärse ja tihtipeale veetlevama valikuga.

Sellest härdusest tingituna omasin mõned aastad tagasi ka Lexus IS 300h F-Sport mudelit ja pean tõdema, et ainus põhjus, miks meie teed lahku läksid, oli tõsiasi, et ma tahtsin veel mõned aastad sõita autodega, mis ei ole mugavad, vastupidavad ja odavate ülalpidamiskuludega. Sellest hoolimata naudin siiani iga testisõitu Lexusega ja mõtlen, et ühel päeval, kui ma olen nõus jälle mõistlikuks hakkama, jõuan nende juurde tagasi.

Seekord testisin Lexuse uut NX mudelit 450h+, mis on ühteaegu nii pistik- kui ka iselaadiv hübriid. Autoajakirjaniku elus tuleb tihti ette, et testid satuvad valele ajale või jäävad üürikeseks. Näiteks testid mõnikord kabrioletti, kui väljas on lumetorm või istud sportautoga ummikus. Õnneks sain sel korral testiauto proovile panna täpselt nendes olukordades, kuhu ma eeldaks, et üks NX-i omanik aeg-ajalt sattuda võiks.

NX on keskmise suurusega linnamaastur ning kõnealuse mudeli näol on tegu teise generatsiooni väljalaskega. Esimene, muideks, on Euroopa turul enim müüdud Lexus. Tõenäoliselt puhtalt selle pärast, et hinna ja praktilisuse mõttes on tegu kõige mõistlikuma kompromissiga luksusbrändi valikust. NX 450h+ on ka tootja esimene pistikhübriid, lubades täiselektrilist sõitu kusagil 60-70 km kanti. Platvormiks on Toyota RAV-4 pealt tuttav TNGA-K, ent erinevalt Lexus ES-ist, kus sarnasus Toyota Camryga tuletab end tugevalt meelde,on NX siiski täiesti eraldiseisev isend. Jah, tuttavaid vaateid leiab näiteks käigukastitunneli kohal olevast keskkonsoolist, ent need on siiski varustatud erineva nuti-plutiga, mida RAV-4 mudelist ei leia.

Väljast on NX Lexusele omaselt julge disainiga ning testiauto on varustatud ka F-Sport paketiga, mis lisab 20-tollised valuveljed, adaptiivse kaugtulede funktsiooniga varustatud nelja LED-lambiga esituled, adaptiivse vedrustuse ja F-Sport stiilis iluvõre ning kaitserauad. Uus NX on eelmisest üksnes 20 mm pikem, ent interjööris annab ruumijaotus palju avarama mulje. Pagasiruumi on tal 545 liitrit ja iga liiter sai testisõidu jooksul ka proovile pandud. Nimelt veetsin Lexusega nädalavahetuse, kus tegelesin sõprade-tuttavate käest mööda linna erinevaid asju kokku kogumas, mida ühel armsal Eestisse elama asunud 5-lapselisel Ukraina perel tarvis oli. Niisiis sai NX-i pagasiruum proovile pandud nii turvaistmete, lapsevankri kui ka mänguasjakastide ning vaipadega. Tegu on siiski keskmise suurusega linnamaasturiga, mistõttu saaks ruumi alati rohkem olla, aga igapäevasteks (pere)toimetusteks mahutab NX piisavalt ja rohkemgi.

Lexus teatas hiljuti, et on oma strateegia ümber mänginud ning NX on esimene mudel tootja sulest, mis seda strateegiat järgides on valminud. Pealtnäha on kõik meeldivalt tuttav nagu Lexuses ikka, ent siin-seal on brändi uusituuli siiski aimata. Näiteks on tootja avalikult välja öelnud, et Lexuse lustikastidel on olnudraskusi ajaga sammu pidamisel ning kuna noorema klientuuri seas on meediasüsteemide intuitiivsus väga oluline, on NX varustatud uue lahendusega. See vahetab viimaks väljapuutetundliku mati süsteemi, millega Lexused varasemalt varustatud on olnud ning liigutab suure osa nuppudest ja funktsioonidest multimeediasüsteemi. Lahendus on üsna intuitiivne ning varustatud ka juhtmevaba Android Auto või Apple CarPlay süsteemiga.

Nutikust leiab ka mujalt. Sisemised ukselingid on vahetunud nuppude vastu, mis ei lase sul ust avada, kui väljas olevad andurid tuvastavad ukse avamist ohustavat liiklust. Samuti ei ava nupp ust näiteks siis, kui auto pole parkimisrežiimis. Kui sul siiski on vaja kõrvalistmelt korraks välja põigata ning kaaslane ei viitsi autot parkimisrežiimi panna või esineb mõni muu veider olukord, kus nupp ei toimi, saab seda kasutada ka kangina - kaks korda tõmmates avaneb uks. See süsteem tahab esialgu harjumist, sest kui sa just Rolls Royce’iga pole harjunud sõitma, kipub käsi ikka avamiseks ja sulgemiseks polstrist kangi otsima. Disaini poolest sobitub nupp muidugi interjööri valatult. Testiauto oli varustatud ka tahavaatepeegliga, mille saab soovi korral muuta kaamerapildiks. Ka see funktsioon on ilmselt paljudele uus ning tahab harjumist, ent kohe kui avastada, kui lõbus on foori taga istudes tagumise auto inimesi põrnitseda, saab see kohe lemmikuks, sest ekraaniga tahavaatepeegel ei jäta midagi märkamatuks. See on vahel ikka uskumatu, millega inimesed roolis tegelevad…

Keskkonsooli on toodud ka juhtmevaba telefoni laadimise võimalus, mis osutus kogu NX-i puhul minu suurimaks frustratsiooniks. Ala, kuhu telefon asetada tuleb, on küllaltki suur ning täiesti horisontaalne, mis tähendab, et sõidu ajal tantsiskleb telefon G-jõudude tõttu ringi ning laadimine katkeb, sest asetus pole õige. Lisaks sellele on kiiremates kurvides oht, et telefon paneb sootuks plehku ja lõpetab kõrvalistuja jalutsis. Kui juhe taha panna – laheneb laadimisprobleem ja saab telefoni tarviduse korral jalutsist välja õngitseda. Kasutusmugavuse üle võib virised ka kliimanuppude puhul. Need on imeilusad - keskelt kumab punastes ja sinistes toonides valgus! Küll aga on nende nuppude tagasiside küllaltki puudulik, seega peab tähelepanelikult põrnitsema, mitu kraadi sa seda ühele või teisele poole krutid.

Lexus NX 450h+ on varustatud 2,5-liitrise neljasilindrilise bensiinimootoriga, millele tuleb appi elektrimootor ning 18,1 kWh aku. Erinevalt RX ning LS mudelitest, kus tipptasemel heliisolatsioon sind ümbritsevast maailmast täielikult eraldab, on NXi sõitjateruum mõnevõrra mürarikkam. Sõidu poolest on tegu meeldivalt pehme linnamaasturiga. Adaptiivne vedrustus kohandab end vastavalt sõidurežiimidele ja kiirendus pole midagi ulmelist, aga ühegi päris asja üle NX-i puhul kurta ei saa.

Rammusamal kiirendusel tuletab end veidi häälekamalt meelde ka Lexusele omane CVT kast. Testi jooksul õnnestus mul NX-iga maha sõita ka üks Tallinn-Võru-Tallinn ots, mille keskmiseks kütusekuluks oli 6,4 l/100 km. Tõsi küll, selleks hetkeks oli mu täiselektriline sõiduulatus juba linnas ära kulunud. Lubatud kombineeritud kütusekuluks tootja poolt on 1,1 l/100 km. Interjööri vaieldamatuks lemmikaksessuaariks pikal reisil on istmed - need on mõnusalt kallistavad, esteetiliselt imeilusad ja isegi Võrru ja tagasi sõites meeldivalt mugavad.

NX on jutukas auto. Talle meeldib igasugus te asjade eest helisignaalidega märku anda ja paljud neist on ka asjalikud. Küll aga peab arvestama, et maanteel ridu vahetades peab puutesuuna (see režiim, mis vilgutab suunatuld ainult 3 korda) asemel suuna täielikult sisse lülitama, muidu aktiveerub rajast kõrvale kaldumise hoiatus enne, kui oled jõudnud raja ära vahetada ja pikal sõidul muutub see üsna tüütuks. Muidugi saab selle funktsiooni ka välja lülitada. Neile, kellele suunatuld kasutada ei meeldi, on see muidugi hea harjumuslikku käitumist paremuse poole suunav funktsioon.

Tegu on autoga, mis saab kiiresti koduseks. Väikesed ebamugavused ununevad kiiresti või saavad harjumuspäraseks ning sõiduelamuson üdini positiivne. Et keskmise suurusega linnamaasturite segment on hetkel vältimatult kuum teema, leiab Lexus NX end vastamisi Saksa tootjate BMW ning Mercedes-Benz mudelitega. Pistikhübriidina jäävad nii X3 kui GLC mudeli baasmudelid sarnasesse hinnaklassi. Tõsi küll, testitud NX on F-Sport variant, mille hinnad algavad 72 500 eurost ning testiautole on lisatud veel ka Sapphire Blue värv ning klaasist katuseluuk, mis teeb hinnaks kokku 74 600 eurot. Sellegipoolest on Jaapani luksusbrändi mudel Saksa lipulaevadele vägagi võrdväärne vastane ning Lexus hiilgab, nagu alati, põnevama ning silmapaistvama disainiga. Mis kindel - uued tuuled Lexuse kontoris on tervitatavad ning annavad lootust, et NX ei kao müügitabelite ladvikust kuigi kaugele.