Liikluskultuuri eripärad balti riikide näitel

Kuigi täna on tõenäosus Via Baltika trassil liikluses hukka saada oluliselt vähenenud, paistab liiklussurmade statistikat vaadates teekond Saksamaalt Eestisse endiselt liiga tumeda varjundiga. Negatiivseimat edetabelikohta hoiab Läti. Miks-küsimusele otsib vastust Uku Tampere.

LIIKLUSKULTUURI MUUTUS LÕUNA POOLE MINNES
LEEDU ON TEEL TSIVILISEERITUD RIIKIDE HULKA
VÕI ON SEE LIHTSALT OMAETTE VORM JÕMLUSEST
MIS JÄRELDUSI SELLEST KÕIGEST TEHA SAAB


Kuigi liiklemise reeglid on üle kogu Euroopa suures plaanis samasugused, on liiklusest saadav kogemus ning tajutav turvalisus Tallinnas, Berliinis ja Pariisis, aga ka Läti maanteel ja Saksamaa kiirteel sootuks erinev. See tuleneb peaasjalikult erinevast liikluskultuurist.

Liikluskultuuri taseme üks mõõdikutest on liiklussurmade arv ning selle numbri taga olevaid hukkumise põhjuseid vaadates joonistuvad välja ka peamised probleemid liikluses.

Eestis on suurimad mured alkoholijoove, liiga suur sõidukiirus ning sõidurajalt välja kaldumine (siinhulgas ka rahvakeeli öeldes möödasõit).

Loendamatu arv kordi olen tundnud vajadust kiruda, kirjutada ja isegi karjuda kui kümnetuhande kilomeetrise kaubareisi negatiivsemad ja teravamad üllatused ikka ja jälle Tallinnasse jõudes väljakutseid tekitavad. Sellist kogust agressiivsust, närvilisust ja sõelumist nagu Tallinna liikluses ja Eesti põhimaanteedel, ei kohta isegi ülitemperamentsetes Pariisis või Madriidis. Ajas on olukord paranenud, kuid üsna visalt.

Teistes Balti riikides ei ole olukord probleemide kontekstis palju erinev - kiirus ja agressiivsus käsikäes võimete üle hindamisega toovad tuska ning see, kui palju on hälbiva liikluskäitumisega ühiskonnaliikmeid.

Meil on käitumishälbega liiklejate hulk hull, aga Lätis ja Leedus on veel hullem ning seda näitab ka liiklussurmade suurem arv neis riikides.

Kuid! Täna räägime veel oleviku vormis, aga Lätit ja Leedut vaadates, siis olukord on üsna kindlasti muutumas helgema tuleviku suunas. Neis riikides on käivitunud tohutu muutus parema liikluskultuuri suunas, ka politseinike käest pääsemine altkäemaksuga on minevik.

LIIKLUSKULTUURI MUUTUS LÕUNA POOLE MINNES

Kui võrrelda Eesti ja teiste Balti riikide liiklust, siis sisuliselt ainus ja samal ajal ka kõige tuntum Läti eripära on sündinudki laiaulatuslikust kihutamise kombest. Ka artikli kaanepilt kujutab “kurikuulsat” meedet, mis aitab kihutajal kiiremini kohale jõuda. Jutt on nn kolmanda rea tekitamisest möödasõiduks.

Kui objektiivselt vaadata, siis on see täielik korralagedus, sest ka Lätis ja Leedus ei ole tee servas olev pidevjoon mõeldud lihtsalt niisama ületamiseks. Ja kihutamisele kaasa aitamine võib õigusteoreetiliselt olla lausa omaette kuritegu. Aga nii oli seal kombeks ja igas riigis tuleb käituda ikka selle riigi kombeid jälgides.

Kuid süsteemina toimib “kolmas rida” fantastiliselt. See kõneleb meile samal ajal ka kaasliiklejate märkamisest ning selline tava sunnib liiklejaid liikluses kohal olema ja märkama. Ja see erinevus on tajutav – lätlased ja leedukad on liikluses olles rohkem kohal. Meil on unistajaid, telefoneerijaid ja sotsiaalmeedia kunne ikka rohkem.

Selles mõttes on “kolmas rida” justkui mingil tasemel isegi hoolimine. Oma iseksuse kõrvale jätmine ja egotsentrismist lahti laskmine. Sama nurga alt vaadates - nii liiklusturvalisus hoopis kasvab. Märkamine ja kohal olemine said juba mainitud, aga sisuliselt tähendab see ka seda, et möödasõidu sooritamiseks ei pea möödasõitja teekond ristuma vastutulejaga, vaid talle luuakse oma kanal.

Ja ega nad ikka pimesi ja märkamises veendumata möödasõidule ei lähe ka. Ohtu kujutavad hoopis need, kes ümbritsevat tähele ei pane ning reageerida ei taha, ei oska või ei suuda. Ma ei ole suutnud leida algallikat, aga kunagi kopeerisin enda jaoks välja huvitavalt sõnastatud mõtte ühest kommentaarist ühe “šokeeritud naisterahva” video all:

Üks inimene kommenteeris tabavalt: "videod ohtlikest möödasõitudest ongi pigem Eesti päritolu ja ohtlikuks teeb need meie endi sõidukultuur,kus kõik sõidavad keset teed, kindlad omaenda õiguses ja selles, et keegi teine eeskirju ei riku.... aga kui rikub, siis ongi paanika. Ma ei arva, et peaksime oma egotsentrilist sõiduviisi minema õpetama lätlastele Läti teedel.”

Kas teadsid, et Lätis tuleb üle 3000 kg täismassiga sõidukiga teatud põhitrassidel sõites teemaksu maksta? Üks päev maksab kuus eurot. Seega, suuremate maasturite ja ka väikeste kaubikute juhid - ärge unustage Lätis käies teemaksu maksta.

See üks kommentaar avab suurepäraselt selle, mis on meie ja lõunapoolsete naabrite liikluskultuuri suurim erinevus - meie lõunanaabrid armastavad küll ka kihutada ja seda isegi rohkem kui meie siin, samuti on nad väga agressiivse sõidustiiliga, kuid ei ole nii egoistid. Muidugi võib selle üle vaielda.

Kuid meeles tuleb pidada sedagi, et nn. kolmanda rea sõidustiil kehtib üksnes Via Baltika trassil ja neis kohtades, kus tee on piisavalt lai. Selgeon see, et kõrvalteed Lätis on samamoodi kitsad nagu Eestis ja kohati kohutavalt aukus - seal kindlasti ei mõtle ükski kohalik kolmes reas mööda sõitmisele.

Viimastel aastatel on mitmel korral olnud näha sedagi, et politsei nopib vestlusele ka neid, kes tee serva tõmbavad. Seega võib see aastakümneid Lätit, Leedut (ja ka Poolat) iseloomustanud nähtus olla muutumas. Nagu on juba mõnda aega muutumises olnud see, et kihutamise vastu võitlevad need riigid usinamalt kui teised - kiiruskaamerate tihedus kasvab iga aastaga ning trahvid tulevad väga kiiresti ka eestlastele koju järele.

LEEDU ON TEEL TSIVILISEERITUD RIIKIDE HULKA

2020. aasta statistika seda veel ei näita (kuna see peegeldab 2019 seisu), kuid kihutamine on Leedus ainuüksi viimase aastaga tuntavalt vähemaks jäänud.

Kas põhjuseks on kõrged kütusehinnad, mis inimesi ökonoomitama sunnivad? Või on Leedu teedevõrgu seisukord remontimata lõikudes nii halvaks läinud, et keegi ei raatsi kihutada? Või toimib riiklik trahvimasin hästi? Või kõik eelmised kokku?

Üks Leedu eripära on seegi, et kuna seal veel suuresti kiirteid ei ole, siis on veokite liiklus tihedalt kokku surutud väikestele teedele. Pikad veokite kolonnid (mida näeb kõige tihemini päevasel ajal) on eriti ohtlikud kui eesmärk on üritada neist kiiremini liikuda.

Asja uba ongi aga selles, et eriti viimase aasta jooksul on muutunud väga tavaliseks, et hulk sõiduautosid istub rahulikult veokite kolonnis ja ei üritagi mööduda. Nii on kõigil väga mõnus ja rahulik sõita.

Või äkki on riiki tabanud nutikusepuhang, sest piisab vaid natukesest mõtlemisvõime rakendamisest, et saada aru kui tühine on kihutamisest tekkiv ajavõit väikestes riikides nagu Eesti, Läti, Leedu.

Möödasõitude koha pealt väärib mainimist aga see, et selgelt muust liiklusest aeglasemad veokid ja autod tõmbavad sarnaselt Lätis nähtavaga tee servale ka Leedus ning lasevad kiiremad mugavamalt ja turvalisemalt mööda. Ehk siis kui vaja, lastakse ka seal viisakalt kõrvale tõmmates mööda. Häda on lihtsalt selles, et teed on kitsavõitu.

Kui satud sinna ja oled see aeglane, siis tõmba kõrvale ja lase kiirem mööda, see on kohalik komme. Külalised käituvad ikka kohalike kommete järgi, välisriigis oma jonni ajamine ei ole adekvaatne.

Leedu on jõudnud regiooni riikidest kihutamisvastaste meetmetega kõige kaugemale ning Via Baltika trassil mõõdetakse usinalt ka keskmist kiirust. Võimalikud riskid, eriti trahvide näol, kaaluvad nüüd juba hulga saadava kasu üle.

Peamiselt kriibivadki Leedu transiidil suure liikumiskiirusega silma Eesti või Saksamaa transiitnumbriga sõidukid. Need on ilmselt need inimesed, kes mäletavad müüti, et Leedus saab hirmsasti kihutada ja pole samas veel trahvi saanud.

VÕI ON SEE LIHTSALT OMAETTE VORM JÕMLUSEST.

Seega, oleme jõudnud punkti, kus Leedus on vähemalt suurtel trassidel liikluskultuuri ja -turvalisuse parandamiseks - halba teekvaliteeti kõrvale jättes - tehtud väga õigeid liigutusi ning olukord on mäekõrguselt parem kui isegi kaks aastat tagasi. Teisisõnu, negatiivne eristumine on muutunud positiivseks.

Ja muutub veelgi, sest ka halvad teed on Leedus peagi ajalugu. Plaanide kohaselt on aastaks 2025 valmis ka “viimane jupp kiirteed” Marijampolest kuni Poola piirini ning hetkel on erinevatel andmetel käimas ka Läti piirist Kaunaseni viiva tee välja ehitamiseks vajalike maade ostmine ja eelplaneeringud.

Kes veel ei tea, siis Kaunase külje alt Marijampoleni saab juba mõnda aega kiirteed pidi suristada. Leedukate eesmärk on saada kogu Via Baltika kiirteeks aastaks 2030.

MIS JÄRELDUSI SELLEST KÕIGEST TEHA SAAB

Täiesti eraldi käsitlust vajab poolakate hoogtöö korras ette võetud teedetaristu üles vuntsimine ja sellest mõni teine kord. Kuid üldiselt on mul tunne, et just Poola riigi tohutud pingutused taristu vallas on vallandanud - ning see on levinud mööda Via Baltikat põhja poole - liiklemise paradigma muutuse.

Leedukad vahetu naabrina on kõige kiiremini arenguga kaasa tulnud ning vahest tundub, et meie siin kaugel Eestis kidume paigalseisus. Kuigi ka meil on Pärnu maanteel palju ära tehtud.

Aga tegelikult… sellega asi piirdubki kui me räägime kolme Balti riigi liikluskultuuri erinevustest. Vanasti oli seda kõike rohkem, aga varasemalt musta lamba rollis olnud Läti ning Leedu liiguvad parema tuleviku poole seitsme penikoorma saabastes.

Läti, Leedu ja ka Poola - millest saab eraldi raamatu kasvõi kirjutada – on asjad kõvasti ette võtnud ja puht füüsiliselt sunnivad inimesi käituma ja/või loovad võimaluse oma liikluskultuurilisi eripärasid senisest turvalisemalt realiseerida.

Kuid Balti riikide liikluskultuuri “nende” ehk kesk ja lääne Euroopa liikluskultuurist eristav kriteerium on ikkagi inimeste peades toimuv. Pean siinkohal silmas selliseid lihtsaid asju nagu näiteks see, et Hollandis suudavad inimesed ka ilma sundimata sõita kiiruspiirangute kohaselt - kiirteel on lubatud 100 km/h ja kõik sõidavadki 100 km/h. Saksamaal on lubatud teatud lõikudel sõita piiramatu kiirusega, aga piirangualades ja väiksematel teedel on madallendureid vaid mõni üksik.

Kui Belgias on mõnes kohas elumajade uste ees 90 km/h kiirusepiirang ja lapsed hüppavad trampliinil sõiduteest 5 m kaugusel, siis Belgias saadakse aru, et piirkiirusest võib sõita ka aeglasemalt ja kui lapsed mängivad, siis sõidetakse aeglaselt, ilma et keegi sunniks.

See on oskus teistega arvestada. Seda Balti riikide rahvast väga suur osa lihtsalt ei suuda, isegi kui ma eelnevalt üritasin Läti näitel liiklusest suuremat hoolivust leida.

Liikluskultuur on lihtsalt osa üldisest käitumiskultuurist - väärtustest, moraalist, austusest, kasvatusest jne - ning just see, mil moel meid ümbritsevad inimesed käituvad, st milline on nende liikluskultuur, vormistab meie subjektiivse hinnangu ja emotsiooni.

Liikluse probleemid - liiga suur kiirus ja sõidurajalt välja kaldumine on esiteks mõlemad riskeeriva juhtimisstiili väljendus ja samal ajal ka sellised inimtegurid, millistele saab psühholoogiast ja isiksuseomadustest selgitusi otsida.

Uuringud on välja toonud, et kiiruseületamist ja riskeerivat juhtimisstiili toidavad isiksuseomadused nagu elamustejanu, impulsiivsus, agressiivsus ja vaenulikkus, ekstravertsus, tajutud kontroll ja seadusekuulekus. Meid iseloomustab laialdane viisakuse puudumine ja vähene arvestamine teiste liiklejatega. Kuna liiklust on läbivalt peetud ühiskonna üldise mentaliteedi peegelduseks, siis oleme me sellised ka inimsuhetes. Ei tundu just üleliia tore selliste asjadega silma paista.

ARTIKLIS KASUTATUD FOTOD: UKU TAMPERE JA YLLE TAMPERE ERAKOGUD, SHUTTERSTOCK