Viis harjumust, mis auto pikas plaanis ära rikuvad
Autode kasutamisel tehakse palju poolautomaatseid liigutusi, mis esmapilgul kahjutud ja tagajärgede suunas ei mõelda. Pisikestest vigadest algavad aga paljud suured probleemid, mis tulevikus segavad.
Kojameeste üles tõstmine
Autolt lume puhastamise nüansid
Jalgade kloppimine karbi pihta
Põlvedega istmetel
Turvavöö hooga maha võtmine
Umbes kümne aasta vanuste kasutatud autode valikut natukenegi põhjalikumalt uurima hakates võib kokku panna üllatavalt pika pisivigade nimekirja. Kuulutuses peituvad pisikesed ebamugavused tavaliselt selliste sõnade taga nagu “vanusest tingitud kulumisjäljed,” “sõitmist segavaid vigu pole” jne.
Ühine nimetaja lõviosa vigade taga on see, et paljusid neist on auto kasutamisel natukenegi hoolimisläve rakendades võimalik täitsa tasuta vältida. Teise grupi moodustavad vead, mida tõenäoliselt ei oleks, kui auto hooldusesse suhtutaks grammi võrra põhjalikumalt ning kolmandasse gruppi liigituvad probleemid, mis on lihtsalt jäetud õigel ajal likvideerimata ning aja möödumisel on vigade likvideerimine kas kallim või lausa majandusliku mõtteta.
Tänases loos räägime esimesse gruppi kuuluvatest pisivigadest, mis auto kasutusmugavust vähendavad ja toome välja viis nippi, mida iga auto kasutaja saab kohe jälgima hakata ning seeläbi tulevikuprobleeme kui mitte vältida, siis vähemalt edasi lükata.
Kojameeste üles tõstmine
On lihtne mõista, miks autojuhid suuremas lumesajus autodel kojamehed üles tõstavad - nii on lihtsam lund eemaldada ja kojamehed ei jäätu ära. Tulevikku vaates on see aga üks halvemaid asju, mida teha.
Kojameest hoiab klaasi vastas tugev vedru. Kui kojamehed on nn hooldusasendisse üles tõstetud, on vedru välja venitatud asendis ja tahab kojamehi klaasi vastu tagasi tõmmata. Kui kojamehed on klaasilt üles tõstetud pika aja vältel, siis vedru väsib ja jõud, millega kojamehe vars luuda klaasil hoiab, väheneb.
Praktikas tähendab see seda, et kui kojamehed - eriti maanteesõidul - üks hetk enam hästi pühkida ei taha, isegi kui kojameeste luuaosa on äsja pandud uus.
Et kojameeste varte vedrusid mitte väsitada, pane kasvõi saunalina enne suurt lumesadu esiklaasi alaserva, kojameeste peale. Selle saab mõnusalt klaasi pealt ära koorida. Umbes nagu võidusõitjad kiivriklaasidelt kileribasid ära tõmbavad.
Kojamehi hoiab vastu klaasi vedru, mis kojamehi pikaks ajaks üles jättes väsib.
Autolt lume puhastamise nüansid
Kuna talv on tulemas, räägime veel lumest. Eesti talv kord juba on selline, et sulatab ja külmetab vaheldumisi. Sellest tulenevalt on õues hoitavad autod üsna tihti kaetud kinnipaakunud lume ja jää seguga, eriti kui auto igahommikune puhastusrutiin on siuh-säuh aknad natuke puhtaks teha.
Ma võin sõlmida kergemat sorti kihlveo, et lõviosa roostetavatest luugi ja ukseservadest on saanud alguse talvel (laisa inimese?) autole kogunenud jääkihist, seda sõltumata keretüübist.
Näiteks auto tagumise põrkeraua peale kogunenud, seal sulanud ja jääks külmunud “jäävall” on äärmiselt tugev ja terav. Igal juhul tugevam, kui auto värvkate luugi serval. Ning ikka ja jälle see punktkoormuse teema ka. Kujuta ette, et kitsas auto luugiserv on harilik pliiats ning stange serval olev jää on jäme liivapaber. Ei pea olema geenius saamaks aru, et pliiats kulub nii väga kiiresti.
Tootja poolt värvitud sõidukite pealispinna värvikihi paksus on ca 80-150 μm ehk tegelikult piisab ühest korralikust kraapest, et sellest läbi närida ja hapnik metalli kallale roostet tootma lasta.
Auto tagumine osa on ühtlasi “sopa- ja soolaimur,” ehk siis kriibitud luugiserv peab niigi toime tulema eriti vaenuliku keskkonnaga, eriti kui autot pestakse harva. Kui värvkate on vigastatud, on roostetav tagaluuk garanteeritud.
Sama kehtib näiteks kaubikute tagauste puhul, kus stanged täidavad ühtlasi ka astme funktsiooni - sinna peale koguneb lumi eriti hästi. Aga väga hästi kehtib see ka muude auto uste ja luukide puhul - näiteks karbi külge ratta juurde kogunenud jääkamakas ulatub tihti nii palju küljele, et katab ka uksevahe. Kui see uks nüüd avada, siis saab ukse alumine serv vähemalt pisikese kraapsaka.
Seega pööra tähelepanu sellele, et auto uste-luukide liikumisteel ei oleks jääd ja lund. Ning ära kasuta autolt lume eemaldamiseks lumelabidat, luuda, põrandaharja jms. See on tegelikult omaette teadus, kuidas autot lumest puhastada. Aga arvesta sellega, et värskelt sadanud lumi kohe autolt maha saada on konkurentsitult lihtsaim viis autot puhtana hoida.
Taha stangele koguneb lumi ja jää. Seda eemaldamata luuki avades kriibib jää luugi alumist serva ja see hakkab kiiremini roostetama.
Jalgade kloppimine karbi pihta
Lumi, eriti soolalumi autos on äärmiselt halb variant, kuid saabaste auto küljekarbi ehk ukseava alumise serva pihta puhtaks kopsimine on veelgi halvem variant. Saabaste küljes, eriti soolalumistel on tahes tahtmata ka liivaterad ning kui neid saapaid vastu auto keret klopsida, toimib see ühest küljest nagu liivapaber, teisest küljest eelmises punktis räägitud punktkoormuse tõttu nagu naaskliga toksimine. Isegi kui saapa küljes midagi pole, on natukenegi sõitnud auto kere talvel porine ja auto küljes olev pori toimib samamoodi.
Ka plastikust küljekarbikatted ei muuda jalgade klopsimist toredamaks: vanema ja rabedama plasti võib külmaga lihtsalt katki lüüa, kuid kere külge kas teibi või tüüblitega kinnitatud karbikate liigub kere suhtes ja võid olla kindel, et kusagil seal vahel on liivaterad, mis auto värvkatet kulutavad.
Ära kriibitud värv on see, kust roosteuss sisse poeb. Kord roostetama hakanud autot hiljem soodsalt korda teha on peaaegu võimatu. Eks rooste tuleb mingil hetkel niikuinii, sest muid mehaanilisi vigastusi tuleb ka sõidust, aga ise jalgadega vigastusi juurde pekstes kiireneb rooste progress kindlasti, esteetilisest koledusest rääkimata.
Lahendus on tegelikult lihtne: jalad trambi puhtaks juba väljas nii palju kui saab, siis istu autosse, klopsi jalad puhtaks teineteise vastu ja alles siis keera jalad autosse sisse. Lisaks on abiks kõrge servaga kummimatid, mis poril ja lumesulaveel üle serva auto põhjavaiba sisse minna ei lase.
See lävepakk on kriibitud ja rikutud just jalgadega hooletult ümber käimisega. Rooste on juba sisse kolinud.
Põlvedega istmetel
Eriti lastega peredes tuleb tihti ette, et lapsevanem on põlvili esiistmel ning tegeleb tagaistmel olevate lastega. See on üks põhjustest, miks kasutatud autode turul olevate autode istmepadjad on lontis naha või kangaga nagu vanad dressipüksid ning nende istmesoojendused ei tööta.
Küsimus on punktkoormuses - kui istumispõsed istmepadjale toetuvad, on inimese keharaskus ühtlaselt jagunenud ning kui istmes just liiga palju ei niheleta vahetpidamata, ei kulu ka istme kattematerjal ega selle all olev polsterdus. Põlve pindala on kordades väiksem tagusmendi omast ja selle mõju istmele on võrreldav naaskliga istme torkimisega. Ära olgu märgitud ka see, et lisaks eeltoodule ei tohi unustada ka istmete regulaarset hooldust.
Sadulseptatööd ära trööbatud istme kohendamiseks tulevikus on kallid, aga veelgi kallim on asendada töölepingu üles öelnud istmesoojenduse elemente. Need asuvad polsterduse sees ning on suhteliselt õrnad. See pole küll üks-ühele võrdlus, aga vast igaüks teab, mis juhtub röstri küttetraate mistahes teravama esemega surkides? Sama töö teeb ära põlvega istmetele toetumine või mistahes muude teravate esemete autoistmele toetamine. Ära tee nii!
Hästi hoituna püsib ka 23 aastat vana tööauto iste enamvähem värskena. Põlvedega istmel olemine rikub istet.
Turvavöö hooga maha võtmine
See pealkiri ei peaks vajama muud kommentaari, kui et “mis sa rahmeldad”! Igasugune rahmeldamine, rapsimine, vehkimine on see, miks auto sõitjateruumi detailid tihtipeale kohutavad välja näevad. See on küll esteetika küsimus, aga üks osa auto olemusest ongi ju ka esteetiline välimus. Nagu kodu on inimese peegel, nii on ka auto.
Korras ja ilusa autoga on kena sõita, aga mina isiklikult näiteks ei tahaks teha näiteks äri inimesega, kelle auto kabiinis valitseb segadus ning kõik on maksimaalselt ära trööbatud. Kasutatud autode turul nimetatakse neid “on olnud tööauto,” “ehitajate sõiduk” jms. Tegelikult on kasutaja hoolimislävi olnud lihtsalt olematu ja on keeruline väita, et ta igas muus eluvaldkonnas on hoolikas ja tore.
Turvavöö on rahmeldamise ja rapsimise osas lihtsalt suurepärane näide. Olen korra isegi näinud, kuidas hooletult ja hooga pealt ära visatud turvavöö metallist pannal küljeklaasi lõhkus. Kui enamasti jääb klaas terveks, siis auto polstrid saavad ikka pihta. Ühte täket ei pane ilmselt keegi tähele, aga 30 täket on juba igati kole.
Teine asi on see, et avatud uksega hooga maha visatud turvavöö ots võib lennata uksest välja ning väljaspoolt auto värvile täkse teha (vt ka p 2) või siis jääb ukse tihendi taha kinni ja ukseavasse. See muutub probleemiks siis, kui uks hooga kinni virutatakse, sest ukse ja selle raami vahe on väike ja tugev turvavöö pannal mitte lihtsalt ei kriibi ja kriimusta vaid lööb mölemale osapoolele mölgi sisse. Lahendus: ära rapsi ja pillu!
Hästi hoituna püsib ka 23 aastat vana tööauto iste enamvähem värskena. Põlvedega istmel olemine rikub istet.
Kokkuvõtteks
Kokkuvõtvalt võib öelda, et auto väärtus ja korrasolek sõltub peaasjalikult omaniku hoolsusest. Natukene ka üldistest autotööstuse trendidest, aga seda alles teisena. See omakorda saab alguse pisiasjadest, oma tegude peale mõtlemisest ja läbimõeldud tegutsemisest. Ei pea olema autoinsener ega füüsik, mõistmaks protsesse, mis erinevaid pindasid kulutavad, täksivad, kriibivad või muud moodi rikuvad.
Autode puhul peab lihtsalt lähtuma sellest, et auto on võrratult keerulisem ja samas üsna õrn tarbeese, kus ühest pisikesest vigastusest värvkattes võib alguse saada auto elukaare lõpetav roosteuss.
Miks see kõik oluline on? Korras autoga on hea sõita, korras auto järelturu väärtus on suurem ning selle kasutusaeg ilmselt pikem. Ja me elame sellises ajastus, kus peaks (tagasi) liikuma selles suunas, et asju kauem kasutada selmet uusi osta. Ja hoolikus on võti sellel teel olevate uste avamiseks.
