Uku Tampere Soome liikluskultuurist
Uku Tampere. Liiklusjurist, autoajakirjanik ja autofanaatik.
Uku Tampere on arvestuslikult sõitnud mööda Soomet üle 300 000 kilomeetri. Kogemuse ja soomlannast eksabikaasa kaudu on nii soomlase põhiolemus kui ka liikluskäitumine väga põhjalikult tuttavaks saanud. Eelmises ajakirjas oli juttu Via Baltika liikluskultuurist, sel korral jagab ta mõtisklusi meie põhjanaabrite juurest.
ALALHOIDLIK JA RAHULIK
NAD KUTSUVAD SULLE POLITSEI
LIIKLUSES ON NEIL AEGA KÜLL
IKKA VEEL POLE KUHUGI KIIRET, V.A. SEBRADEL
LIIKLUSVIISAKUSEGA ON AGA KEHVASTI
AGA TEGELIKULT ON KÕIK TORE
Lähimate naabritena on soomlased palju Eesti irvhammaste närida olnud. Ei saa eitada, et oma osa erinevate stereotüüpide tekkimises mängivad needki “porod,” kes suviseid vanalinnatänavaid oma joobega täitnud on.
Loomulikult on ka Soomes erandeid - “vappu” (volbri) ajal on linnad täis purupurjutajaid, kes kisavad ja lagastavad sel ühel nädalavahetusel rohkem kui ülejäänud aasta peale kokku. Minu tänane lugu ei räägi nendest pidutsevatest noortest ja rehvi vilistavatest rullnokkadest, ka mitte Tallinnas rihma lõdvaks laskvast Pekkast, kes kodus on täiesti erinev siin paistvast.
Ühiskonnad on läbilõige kõige erinevamatest inimestest ja see Tallinnas lällav tegelinski ei peegelda ühiskonna enamust. Minu tänane lugu kontsentreerib nende eripäraseid käitumismustreid ja võib seetõttu olla ka natuke üle vindi, aga mitte liiga palju.
ALALHOIDLIK JA RAHULIK
Pole tähtis, mida räägib sulle see Eesti ehitajast “kalevipoeg,” kes kusagil Mankkaas kamba peale renditud majas umbes kümnekesi omast arust Soome asja ajab. Tema leiab ikka Facebooki kommentaariumis, et ka soomlased on rullnokad ja kihutavad.
Tegelikult see nii ei ole, sest soomlane end liikluses reeglina välja ei ela ja on vägagi alalhoidlik, et mitte öelda flegmaatiline. Ei tohi segi ajada - soomlane võib erandjuhtudel vägagi jonnakas olla ja sulle liikluses kohta kätte näidata, kuid ta ei kaota enesevalitsemist ja ei ela ennast liikluses välja, see on pigem õpetamine ja manitsemine.
Helsinki Kehädel sõites on lõviosa sõelujatest ja kihutajatest kahjuks Eesti numbritega autod ja sekka mõned kohalikud BMW ja Audi juhid. Võrreldes Eestiga on peamine erinevus see, et kui meil siin on iga Saksamaal toodetud noobelauto juht justkui nupust nikastanud ja ei tihka Renault Thalia tuules sõita, siis seal on imelikke vähem ja enamus järgib ontlikult liikluseeskirja.
Soomlane on tegelikult inimesena küll oodatust temperamentsem, kui teda lähemalt tundma õpid, ja selle vaga ja ontliku vee pinna all on vägagi tuliseid arvamusi. Kuid küsimus on enesevalitsemises - soomlane ei ela ennast välja liikluses ning avalikult, sest nende jaoks on väga oluline, kuidas asi teistele paistab, mida naaber arvab ning jääma peab väärikaks. See kandub ka liiklusesse.
Välja arvatud “vappu” ajal, siis pole ühtegi piiri.
NAD KUTSUVAD SULLE POLITSEI
See oli juba üle kümne aasta tagasi, kui ma Helsinki-Lahti kiirteel une peletamiseks korraks oma Fiesta lõõrid valla lasin. Pikk tööpäev Tallinnas oli selja taga ja ees veel 250 km sõitu. Viienda käiguga piirikusse, 220 km/h. Kokku ehk minuti sõitsin kiiresti ja selle ajaga möödusin vaid kümnekonnast autost.
Piisavalt, et veerand tundi hiljem hakata märkama kiirtee mahasõitudel politseiautosid, kuni üks neist Lahti juures mulle sappa haakis ja minutid hiljem ka peatas.
“Meile helistati, et mingi valge Ford kihutab nagu segane,” rääkis viisakas ja tore politseinik. Mina kergelt ähmis näppisin auto pardakompuutri nuppe ja näitasin, et ei saa kuidagi olla, sest ma siin ökonoomselt sõitnud ja raha säästnud. “Ju see oli siis mingi muu Ford,” ütles ta.
See juhtum on minu jaoks piinlik, kuid seda analüüsitavam. Esiteks, kui sa oled liikluses debiilik, siis üsna tõenäoliselt helistab keegi politseisse. Teiseks, soomlane on põhiloomuses natuke naiivselt usaldav, sest ta ise on aus ja usub inimeste headusesse.
Reeglid on Soomes olulised ja tähtsad ning vaikimisi eeldatakse, et reegleid järgitakse. Eestlase pilguga vaadates võiks lausa öelda, et soomlased on kadedad, kui keegi reegleid rikub. Tegelikult on asi selles, et vaikimisi reegleid ei rikutagi ning seetõttu on soomlased fantastiliselt head kliendid, koostööpartnerid, sõbrad.
Meil siin Eestis on vastupidi - mis ei ole keelatud, see on lubatud. “Reeglid on selleks, et neid rikkuda. Rikkuda võib, aga vahele ei tohi jääda.” Nii õigustab end ilmselt suur osa eestlastest ja see käitumine peegeldub ka liikluses. Äkki võib lausa öelda, et see ongi suurim erinevus ja kõigi muude erinevuste ema?
Meil siin kehtib rusikareegel, et kui kiiruskaamera möödas, kiirendab kogu kolonn jälle +10 km/h kiiruseni. Soomes teevad seda üksikud, aga üldiselt mitte.
Tegelikult on soomlased ise ka kohati seda meelt, et sealse reeglimajanduse ja reeglite suhtes korrektsusega minnakse liiale ja see kitumine käib neile endilegi närvidele.
Aga see ei tähenda, et reegleid nö protestiks eirama hakatakse või et rämedalt üle laskva naabri peale kaebus esitamata jääb. Ja tegelikult on see igati tore! Ainus reegel, millele enamus soomlasi suure kaarega lasi, oli nn telekamaks, mida kogus vastav inspektor ukselt uksele liikudes ainult neilt, kes telekat omavad. Seda ametnikku vihati ja talle lihtsalt ei avatud ust. Seepärast asendus telekamaks “YLE-maksuga,” mida kogutakse kõigilt ja ühtmoodi.
Paari aasta jooksul, mis ma seal elasin, kituti minu peale päris mitu korda, sest mu veri vemmeldas ja olingi… aktiivne. Eks osalt oli põhjuseks ka edev valge triibuline “sportauto” (kadedus) ja Eesti numbrid, kuid teisest küljest läks mul paar aastat, enne kui õppisin sulanduma nende liiklusesse ehk maha rahunema. Kõik kaebamised jäid tosina aasta tagusesse aega kesk-Soomes ja kuna mul oli väikses kandis väga särav auto, siis pea alati õnnestus neil mind ka peatada.
Politseisse helistati, kui ma tegin nende arvates natuke napi möödasõidu, Eestis saanuks ka taganttulev auto ilma higistamata mööda. Kord arvati, et ma tegelen maksupettusega, sest autol on Eesti numbrid. Üks kord kiirendasin liiga järsult ja ühele tädile ei meeldinud, kuigi piirkiirust ei ületanud. Ja siis see kiirteel kihutamine, millest ennist juttu oli ja millel ainsana alust näen.
Ma ikka meenutan ühte tõsielulist lugu ida-Soomest, kus üks mees saatis maksuametisse kirja, sest ta on täheldanud, et naabrimees käib kodus oma firma autoga.
Nende läbisaamine oli hea, suhtlus igapäevane, aga sellest murest omavahel ei räägitud ja reeglite järgimine (tööle ja koju sõit ei ole ettevõtlusega seotud) on eraldiseisev teema. Asja teeb tragikoomiliseks, et tollel pealekaevatud mehel oli kodus isiklik sõiduauto ja ta sõitiski firmaautoga töölt üksnes koju, isiklikud sõidud tegi enda autoga.
Naabri kaebuse peale lendas kohale maksuamet ning nõudis kahe aasta tööle ja koju sõitmiste eest sisse erisoodustust kümnetes tuhandetes eurodes.
Ja mu eksabikaasa vanemate peale esitati kaebus, sest minu Eesti numbritega auto seisis seal ida-Soome maakolkas nende maja ees – seda siis, kui me juba ammu Eestisse kolinud olime, siin töötasime ja neil aeg-ajalt külas käisime. Taolisi näiteid soomlaste reeglitelembuse kohta on veel, ent siia loo sisse vast piisab.
LIIKLUSES ON NEIL AEGA KÜLL
Kui ma esimesed korrad autoga Soomes sõitsin, hoiatas mu seal juba varem elanud ema, et tuleb olla ettevaatlik venivate ja ootamatult peatuda võivate autodega.
Ja täpselt nii see ongi - pole sugugi haruldane, et maanteel sõitev auto lihtsalt aeglustab, kohati kuni seismiseni. Vaatab järve, metsa, otsib teeotsa või midagi muud sarnast ja siis jätkab teekonda.
See on selline filosoofiline stopp, ümbruse märkamise ja/või unistamise stopp ilma igasuguse praktilise põhjuseta. Mitte lõuna-Soomes, selline nähtus ilmneb 300-400 km põhja poole ja süveneb pealinnast kaugenedes. Viimati kohtasin filosoofilist stoppi möödunud detsembris. Selles peegeldub soomlaste laiem filosoofiline olemus, sest samasuguseid mõtte ja olemise pause teevad nad ka muus elus - võtavad korraks aja maha. Meie siin eestlase silmadega vaatame, et nad on väga aeglased.
Pikkade pausidega Soome filmid teevad Õnne 13 paroodia traktorirehvi stseenile pika puuga venimises ära: loodusvaade ja vaikiv inimene on ekraanil mitu minutit järjest ning helitaustaks on metsakohin ja sääse pinin. Ja siis keegi ütleb “joooo.”
Tundub, et neil ei ole kunagi kuhugi kiire ja see väljendub nendes mõttepausides liikluses, igikestvas filosoofias. Ja selleski, et kui tühja maantee ääres on kõrvalteelt lähenedes STOP- märk (mida seal on muide äärmiselt tihti), siis seistaksegi kolm või enam sekundit paigal. Isegi öösel kell 2.
Nagu ootaks, kuni mõni auto tuleb, et talle siis teed anda. Kui siis peateel lähenebki silmapiirilt auto, siis ootab ta veel. Tal on ilmselgelt aega, sest pole vaja kiirustada - võib oodata, kuni tee on vaba. Ma jõuan sellist ristmikku ületada mitu korda ja soomlane ikka seisab.
Samamoodi ka fooride taga. Soomlane ei jälgi ristuvaid foore või jalakäijate foore ega oota rohelise süttimist. Kui roheline süttib, siis ta võpatab, ärkab filosoofiast ja hakkab panema sisse esimest käiku, et rahulikult paigalt võtta. Seetõttu pole sugugi haruldane, et lühikese vasakpöörde fooritsükli ajal ületab ristmiku ainult kaks autot. Seda näeb ka Helsinkis!
Tallinnas laseb sama pikk tsükkel läbi vähemalt kümme autot. Seda ütles mulle eksabikaasa isa, kes Nilsiäst pärit olevana Tallinna “täielikus liiklushulluses” üldse sõita ei tahtnud ja neil paaril korral, kui ta pidi sadamast meie juurde Nõmmele sõitma, oli ohtlikke olukordi igal kilomeetril.
Tallinn on muidugi halb näide, siin ongi liikluskultuuriga pigem halvasti, see kubiseb ülbusest ja närvihaigusest.
Kuigi ma olen seda juba varsti 15 aastat pidevalt kogenud, lähen ma eestlasena ikkagi närvi nende liikluse rahulikkuse ja aegluse peale. Ja nii iga kord. Ma mõistan, sest see ongi soomlase natukene aeglase olemise ja olemuse fantastiline peegeldus. Ja tegelikult on see tore, sest kas peab kogu aeg kiirustama ja tõttama? Kuhu kiiret?
IKKA VEEL POLE KUHUGI KIIRET, V.A. SEBRADEL
Olen suutnud niimoodi liigelda, et enam ei ole minu pärast juba üle 8 aasta politseisse helistatud. Kuid klõps käib ikka päris tihti ära ja käitun eestlasena.
Näiteks olukorras, kus 400 km kaugusele sadamasse tuleb jõuda 5 minuti täpsusega ja enne seda veel kahest kohast asju peale korjata ning keegi on minu ees juba 10 kilomeetrit sõitnud väga ontlikult lubatud 80 km/h. Spidomeetri järgi. Või natuke alla.
Soome on väga suur maa, Rovaniemi on näiteks Helsinkist sama kaugel kui Varssavi Tallinnast ning seetõttu on väiksemal kiirusel ajakulule suur mõju. Pidev +10 km/h annab kokku tervelt ühe tunni.
Psühholoogiliselt on eestlasele raske, kui ees on rodu kohalikke, kes sõidavad südamerahuga 300 km kaugusele mökki’sse spidomeetri järgi 80 km/h kolonnis. Halva ilma korral 60-70 km/h. Kurvides aeglustatakse ka päris tihti, kuigi liiklusmärk selleks ei kohusta.
Kui kihutad, siis võidakse politsei kutsuda. Või vilgutatakse selja taga usinalt tuledega, kui neist näiteks käruga mööda vuhised: “Tüüp,mis sul viga on, vilk, vilk vilk, vilk.”
Sama nähtus mis eestlastel olukorras, kui keegi maanteel nn kolmandas reas möödasõitu teeb: pigem vilgutan tuledega ja suren, kui paremale tõmban ja kolm rida teha lasen. Ilmselt on selle taga pigem kadedus, et “tahaks ka, aga ei julge.” Soomes, muide, tohib haagisega sõita maksimaalselt 80 km/h.
Iga jumala kord Soomes sõites - ja seda on vahest iga nädal - jõuan ma enda käest natukene irooniliselt küsida, et kuidas küll ometi soomlased midagi tehtud saavad, kui neil on aega mööda maad vaikselt kulgeda, kohati peatuda, tühja tee ääres oodata, kuni mõni auto tuleb, millele teed anda.
Aga kuidagi saavad, sest minu närvilise pilgu vaadet kõrvale jättes on sealne liiklus mõnus, turvaline ja rahulik.
Ning miks Soomes autod nii hästi vastu peavad? Kuigi teed on seal tänaseks keskmiselt halvemas korras kui Eestis, sõidavad nad üldiselt nii rahulikult, et auto ressurss ei kulu kiiresti.
See pole nali!
Rahulikud tempod, väga rahulikud kiirendused ja aeglustused … see on põhjus, miks Eestis saab teha uudise sellest, kuidas 700 000 km sõitnud Honda Accord siin hoolduses käib.
LIIKLUSVIISAKUSEGA ON AGA KEHVASTI
Nagu öeldud, siis soomlasele meeldivad reeglid. Seda näeb laiemalt nende ühiskonnakorralduses,mis on bürokraatia ning reegliterägastiku musternäidis.
See peegeldub ka liikluses massilise kiirusepiirangutest kinni pidamise kaudu, möödasõidukeelu aladest kinni pidamine on tähtis ja need rikkujatele heidetavad kaasliiklejate hukkamõistvad pilgud võiksid ilmselt mingites oludes tappa.
Sellise natuke uimerdava, alalhoidliku ja rahuliku liikluspildi eeldus on ettevaatlikkus ja alalhoidlikkus. Mõni siinne ütleks, et nad on mökud, sest tihtipeale kulgevad maanteedel kolonnid 60 km/h kümneid kilomeetreid, ilma et keegi mööda sõidaks. Sest ees eksisteerib üks vanem proua oma Nissan Primeraga.
Ei ole mökud. Alalhoidlikud on, sest väga tihti on Soome järvede ja kaljudevaheline tee niipalju kurviline ja künklik, et mööda sõita ei õnnestugi. Ja see on ka põhjus, miks proua sõidab 60 km/h - tee on ohtlik. Ja soomlane aeglustab, kui lülitab kaugtuledelt ümber lähituledele. Seda viimast kohustust, muide, näeb ette ka meie kodumaine Liiklusseadus. Ilmselt küll kiruvad oma autodes paljud, aga kui turvalist või legaalset möödasõiduvõimalust ei tule, siis objektiivselt kulgetakse näiteks järgmised tund aega selle ühe proua taga. Või traktori. Või haagiselamu.
Ning see va sunnik ei lase enda taga sõitjaid mööda ka. Vahel tundub, et neil pole tahavaatepeegleid, aga tegelikult on asi selles, et liiklusviisakusega on Soomes väga kehvasti.
Ei oska nad tuledega suhelda. Näiteks kui ma vilgutan paremat suunda, et “palun, mine mööda,” siis ma näen peeglist, kuidas auto nina tugeva pidurduse tõttu langeb - et ma hakkan paremale pöörama.
Või mistahes muu juhtidevaheline suhtlus - Soomes see reeglina puudub isegi olukorras, kus peatee venib ummikus meeterhaaval, sest peateel sõitjale ei pruugi ootamatult tihti pähe mahtuda see, et laseks kõrvalteelt pöörde ootaja enda ette.
Siin on äkki reeglikonflikt? Kuna reegel ütleb, et kõrvalteelt tulija peab andma teed peateel liikujale, siis ei mahu sellesse pilti asjaolu, et keegi kõrvalteel sõitja võiks hoopis peateel liikuja ees olla. Ennekuulmatu, eksole!
Kuna Inglismaal ainult suheldaksegi ette ja taha ning alla ja peale, siis see kontrast Soomega lõi alati pahviks.
Soomlane ärkab oma flegmast reeglijärgimisest aga siis, kui läheneb “ohituskaista” ehk möödasõidurada. Siis leidub kähku gaasipedaal, ta hullub ning kuna seal on lubatud 100 km/h sõita, siis seal kiirendatakse kuni 110 km/h, vahest ka 120 km/h, sest tundub nagu oleks kiirteel.
Mõnikord mõtlen, et see ongi selleks, et ma siis oma koormatud kaubiku ja käruga maha jääksin. Kilomeeter hiljem on jälle 80 km/h piirang ning kõik aeglustavad spidomeetri järgi selle kiiruseni. Aga asi pole minus ja kärus, nad käituvadki nii - 80 alas 80, 100 alas 110+.
Samamoodi ei ole soomlasel enamasti ka seda aega, et näiteks ülekäiguradade juures ootavaid jalakäijaid üle tee lasta.
Sedagi on mulle rääkinud eelkõige soomlastest sõbrad, et see on lausa ohtlik, kui usinalt eestlased jalakäijaid üle tee lasevad. Soomes võib jalakäija end halliks oodata, sest autojuhtidel on nii kiire.
Minulegi sõitis üks kohalik kunagi konksu otsa, kui 30 km/h alas kiirust ületamata väga rahulikult peatusin, et lasteaiarühm üle tee lasta.
AGA TEGELIKULT ON KÕIK TORE
Kõige tähtsam on aga meeles pidada, et “maassa maan tavalla.” Ma küll lähen närvi, aga ma ei pane soomlastele pahaks, et nad liikluses sellised flegmad, uimerdavad ning reeglitest kinni pidavad on.
Vastupidi - see on minu probleem, et see mind seal kohati häirib ja tegelikult ma püüan olla seal liigeldes parem inimene. Ja ilmselt natuke olen ka, sest kui tagasi Tallinnasse jõuan, siis on kõik ümberringi lihtsalt nii halb… kuniks ma sellega jälle ära harjun.
Loodan, et kõik lugejad saavad aru, et selline kokkuvõttev lugu tõstab mingeid aspekte ehk rohkem esile ja kindlasti leidub näiteid nii ühes kui teises suunas. Loo eesmärk ei ole ega saagi olla anda ammendavat ülevaadet või käitumisjuhist.
Ent ehk tuli välja see tähtsaim - kuigi Soome on meile nii lähedal, siis liikluskultuuriliselt oleme me erinevamad kui arvata võiks ja et mitte teisi ohtu seada või eestlaste mainet rikkuda, võiks vähemalt üritada jätta meelde neid erinevusi ning nendega arvestada.
Kuid eelkõige tundub, et see on koht, kus meil eestlastena oleks soomlastelt kohe eriti palju õppida. Õppida võtma rohkem “iisisti,” sest tegelikult on elus ju nii palju rohkemat kui mingi närviline tõmblemine ja enese liikluses välja elamine.
Kui Itaalia liiklus erineb Saksamaast temperamentse äärmuse suunas, siis Soome liiklus erineb risti vastupidises suunas, pakkudes rahu ja unisust.
